Kiindumusteooria, vol 1 – kiindumusstiilid kujundavad meie suhteid

Sattusin hiljuti lugema Briti psühhiaatri John Bowlby poolt välja töötatud kiindumusteooriat, mis on viimase nelja aastakümne jooksul imbunud vaikselt meie kultuuri ning muutnud seeläbi ka meie vaateid lastekasvatusele. See teooria on algselt välja töötatud väikelaste peal, kuid hilisemate uuringute põhjal on jõutud järeldusele, et seda saab laiendada ka täiskasvanutele ja romantilisele armastusele.

Bowlby kiindumusteooria kohaselt on olemas kolm erinevat kiindumusstiili:

1. Turvaline

2. Ärev

3. Vältiv

Minu arvates võiks nende stiilide teadmine päästa nii mõnegi suhte. Eelkõige oleks see minu arvates abiks igale inimesele endale, et tal oleks võimalik teadvustada iseendale neid mustreid, mis on lapsepõlvest kaasa saadud ja teha nendega „tööd“ ning samuti aitaks see kaasa vastastikusele mõistmisele paarisuhtes. Meid kõiki on ju kasvatatud erinevates tingimustes ja keskkondades.

Laste puhul areneb kiindumusstiil välja esmase kiindumussuhte põhjal oma peamise hooldajaga, kelleks tavaliselt on ema, aga võib olla ka vanaema või hoopis isa. Esmasest kiindumussuhtest jäänud mustrid kujundavad ka täiskasvanuna meie sotsiaalseid ja romantilisi suhteid ning samuti mõjutab see meie emotsioonide juhtimise oskust. See, kuidas me täiskasvanud armastajatena kiindume, kaldub peegeldama seda, kuidas kiindusime lastena oma esmastesse kiindumusisikutesse.

Täiskasvanutena võib kirjeldada turvalise kiindumusstiili omandanud inimesi järgmiselt: neil on suhteliselt kerge saada teiste inimestega lähedaseks, nad ei muretse, et neid võidakse maha jätta ning nad ei karda liiga lähedaseks saamist. Üldjuhul areneb see välja siis, kui oleme üles kasvanud teadmisega, et saame oma esmastele hooldajatele loota, nad on meie vajaduste suhtes tundlikud. Me õpime vajaduse tekkides otsima lähedust ning usume, et enamasti meile pakutaksegi hoolt. See aitab meil ennast rahustada ja leida emotsionaalset tasakaalu.

Kuid meie seas on ka neid, kelle esimesed kiindumussuhted ei kulgenud nii ladusalt ja turvaliselt.

Äreva stiiliga inimesed kardavad, et teised võivad tunda vastumeelsust sellise läheduse osas nagu neile meeldiks ning muretsevad sageli, et nende partner ei armasta neid tegelikult ega taha nende juurde jääda. Nad soovivad suurt lähedust ning kardavad, et see võib inimesed eemale hirmutada. Selline stiil võib välja areneda siis, kui esimesed kiindumusisikud olid ettearvamatud, reageerisid lapse vajadustele ebajärjekindlalt, olid hooletud või isegi vägivaldsed. Äreva stiili korral kipuvad olema emotsioonid tugevnenud, me kaldume muretsema võimaliku mahajätmise pärast ning seetõttu otsime lähedust ja nõuame tõestust selle kohta, et meid armastatakse.

Vältiva stiiliga inimesed tunnevad läheduse korral teise inimesega ennast ebamugavalt, neil on raske inimesi lõpuni usaldada ja neist sõltuda. Nende puhul ootavad pigem teised neilt suuremat lähedust ning neid muudab närviliseks, kui keegi tuleb neile liiga lähedale. Selle stiili puhul on esmased kiindumusisikud olnud pigem külmad ja ükskõiksed. Vältiva stiili korral kipume oma emotsioone maha suruma, püüdes end seeläbi kaitsta haavatavuse või teistest sõltuvuse eest. Me lülitame välja oma kiindumusigatsused ja proovime hiilida kõrvale tõelisest seotusest. Kipume nägema teisi pigem ohu- kui turvalisuse ja heaoluallikatena.

Paratamatult käib armastusega koos kaasas ka kaotus. Need samad kiindumusmustrid avaldavad mõju ka lahkuminekutele ning sellele, kui ladusalt need kulgevad. Aga sellest teine kord…

Source: Kersti reflecting thoughts