Kiindumusteooria, vol 3 – lahkuminekutega toimetulek

Lubasin esimeses kiindumisteooria postituses kirjutada ka lahkuminekutest ja kuidas väljenduvad erinevad kiindumusstiilid sellega toimetulekul. Lubadus on lubadus.

Lahkuminekute korral on uuringutega täheldatud, et just ärevalt kiindunud inimesed on need, kes kaotavad pea ja üritavad partnerit oma nõudmiste ja ähvardustega tagasi hoida. Neid kimbutavad sagedamini kinnismõtted ja viha ning nad kipuvad olema vaenulikud ja võivad korda saata ähvardavaid tegusid, näiteks lõhuvad asju. Aga samal ajal kogevad just sellise kiindumusstiiliga inimesed suuremat igatsust ja kasvanud seksuaaliha lahkuva partneri vastu. Kuna nad alateadlikult eeldavadki kogu aeg, et nende partner võib neid maha jätta, siis sellise olukorra saabudes võivad nad reageerida sellele kasvava agressiivsusega. Mõned teadlased on leidnud, et see võib vallandada ka vägivaldsuse, seda eriti ärevamalt kiindunud meessugupoole puhul. Äreva stiiliga inimeste puhul on iseloomulik ka kohe uude suhtesse hüppamine, et saada üle purunenud suhtest.

Vältivalt kiindunud inimesed vähendavad peale lahkuminekut kontakti lahkuva partneriga, kas siis keeldudes suhtlemast või kolivad teise kohta, eemale oma eelmisest kallimast. Kuna nad teisi ei usalda, siis sellises olukorras loodavad nad samuti eelkõige iseendale ja pöörduvad lahkumineku korral pigem sissepoole – püüavad rebida ennast lahti kõigest, mis suhet meenutaks, ei aruta seda sõpradega ning püüavad oma mõtteid mujale juhtida, surudes lahkuminekust tingitud stressi endasse lihtsalt peitu. Tugevalt vältivad inimesed hoiavad enamasti uutest suhetest mõnda aega eemale.

Tugevalt ärevatel ja vältivatel inimestel on stressiolukordades üks ühine joon – nad otsivad sageli lohutust alkoholist ja narkootikumidest. Kuna neil on erinevalt turvaliselt kiindunud inimestest ka suurem kalduvus sõltuvuse tekkeks, siis on see eriti libe tee.

Turvalise kiindumusstiiliga inimesed tulevad kaotusega paremini toime. Selline kiindumusoskus tagab kiirema taastumise partneri kaotuse korral ning samas vähendab ka sellest tingitud viha ja kurbust. Saavutades turvalise sideme teise inimesega, saame seda tunnet kanda endas edasi isegi siis, kui see inimene ükskõik mis põhjusel meie elust lahkub. Seeläbi jääb meile alles ka enda sees olev armastuse tunne. Turvalise kiindumusstiiliga inimesed suudavad enamasti rääkida oma ekspartnerist positiivses võtmes, meenutades, mida nad suhtesse panustasid ja mida sealt vastu said ning säilitavad endise kaaslase vastu austuse ja lugupidamise.

Siinkohal rõhutaksin, et kui suhe ei toimi ja otsustatakse minna edasi eraldi, mitte enam paarina, siis ei ole selle põhjuseks kunagi ainult ühe inimese käitumismustrid, kiindumusstiil, harjumused või ootused. Tangot tantsitakse ikka kahekesi. Ühe partneri vastamine ja järgimine sõltub teise juhtimisest ja vastupidi. Iga sõna, tegu või kasvõi olek mõjutab ka kaaslast, vahel ilma enese tajumata.

Siinkohal sobib tsiteerida USA kirjaniku Anaïs Nin’i: „Armastus ei sure kunagi loomulikku surma. Armastus sureb, kuna me ei tea, kuidas tema allikat taas täita, ta sureb pimeduse, vigade ja petmiste kätte. Ta sureb, sest on haige ja haavatud, kurnatud, närtsinud ja tuhmunud, kuid ta ei sure iial loomulikku surma.“

Seega vastutus suhte aeglase kulumise või hoopis äkilise purunemise eest lasub alati mõlema õlgadel. Oluline on see, kuidas sellega edasi tegeletakse, kas üritatakse suhet parandada, emotsionaalset sidet uuendada ja mõrasid liimida või juhul kui suhe on jõudnud ühe partneri jaoks juba eraldumise staadiumisse, siis see tähendab, et selles staadiumis on partner jõudnud arusaamisele, et see suhe ei rahulda tema vajadusi ning lõpetab seeläbi suhtesse panustamise ja otsustab lasta suhtel „surra“. Sellest faasist enam üldjuhul tagasiteed pole ja suhet pole enam võimalik parandada, sest sellesse staadiumisse jõudnud partneri tahe ja soov seda teha on kadunud.

Suhte parandamiseks ei piisa ainult eemaldumise peatumisest. Oluline on järgida neid samu teguviise, mis turvaliselt kiindunud paaride jaoks on loomulik ja iseenestmõistetav. Tuleb õppida teineteise poole pöörduma, nii heas kui halvas, näidata enda haavatavat poolt, väljendada teineteisele oma hirme ja igatsusi. See ei saa olema kerge, sest alati ei oska leida õigeid sõnu või on endal lihtsalt piinlik, aga tuleks meeles pidada, et meie partner ei ole selgeltnägija (võib-olla kellelgi on, aga siiski…), hiromant ega telepaat. Võib-olla mõnel meist on väga intuitiivne partner, aga enese aus ja otsekohene väljendamine lihtsustaks oluliselt omavahelist suhtlust. Sõnad aitavad korrastada emotsioone ja mõtteid. Seega mul ei jää muud üle, kui soovida kõigile julgust usaldamiseks ja enda avamiseks, et armastus saaks õitseda!

Source: Kersti reflecting thoughts