Tõde sunnib meid astuma välja oma mugavustsoonist

Tõde vabastab. Tõde sunnib meid astuma välja oma mugavustsoonist. Tõde on nagu majakatuli merekaldal, valgusallikas, mis juhatab meile teed. Tõde võib olla ilus või hoopis väga valus. Aga ükskõikseks ei jäta ta meid kunagi.

Ilus tõde annab meie elule uue dimensiooni. Sest ilusat tõde me ihkame ja loodame kuulda. See avardab meie südant, võimendab armastust ja kasvatab hoolivust. Annab meile tiivad, mis tõstavad meid kõrgemale.

Valus tõde aga niidab jalad alt. Vahel on see nii valus, et lööb õhu kopsudest välja ja nöörib hinge kinni. Esimese hooga ei suuda me näha ega mõelda. Aga selline valu õpetab meid. Valu aitab meil kasvada ja areneda. Nii nagu armastuski. Valuga ei ole vaja võidelda. Ei ole vaja seda tuimestada. Luba tal olla. Ajapikku ta lahustub. Teadvusta endale, et valu läheb ükskord ära. Seni ole enda vastu õrn ja hell ja hea. Ära sulge oma südant. Luba ikka ennast armastada – nii teistel kui iseendal. Luba ikka endal vastu armastada. Anna endale aega. Valu aitab meil näha oma elu uue pilguga ning suunab meid tegema uusi valikuid. Paremaid valikuid.

Kuid vahel meile ei anta tõde. Ei anta ka valet. On vaid vaikus. Kas siis sellepärast, et teine ei tea isegi seda tõde või sellepärast, et ei taheta haiget teha või lihtsalt sellepärast, et teine ei pea seda oluliseks, et selgitada, põhjendada, olla aus. Kirjanik C.S.Lewis on öelnud: „Haavavad sõnad võivad teha Sulle haiget, kuid vaikus murrab südame.“ Olen sellega nii nõus, kui olla saab. Sest TÕDE ANNAB VABADUSE. Isegi kui see on valus. Vaikus aga jätab meid mõtlema, kaaluma, kahtlustama, ahastama, lootma, unistama. Vaikus hoiab meid kinni ja ei lase edasi liikuda. Ühel hetkel paneb see meid lootma võimatut, teisel hetkel paiskab põrmu. Ja nii see käib nagu nõiaring. Või nagu Ameerika raudtee – muudkui üles-alla, üles-alla. Vaikus paneb meid valiku ette. See on meie otsustada, kas jäämegi sellel sõitma, kuni meil läheb süda pahaks, või tuleme sellelt karussellilt maha. Vaikimises tuleb leida ISE oma tõde. OMA TÕDE. Mitte kellegi teise tõde. Isegi kui see pole TEGELIK tõde. See on raskem. See võtab rohkem aega. Aga kui me suudame defineerida vaikimisele OMA TÕE, siis me vabastame ennast ahelatest, mis ei lase meil edasi liikuda. Oma tõde avab meile uue ukse. Oma tõde on nagu vilkuv tuletorn rannikul, mis juhib meid lõpuks turvaliselt kaldale.

Et tõde vabastaks, siis tuleb ka andestada. Iseendale või teistele. Andestamine ei ole oluline teise jaoks, vaid see on oluline iseenda jaoks. Et elus edasi liikuda. Selleks tuleb leida üles, mida Sa õppisid sellest olukorrast. Olla tänulik selle õppetunni ja kogemuse eest. Alles siis oled Sa valmis andestama ja edasi liikuma. Kui Sa jätkuvalt ketrad oma peas, mis oleks võinud olla teisiti või mida oleks saanud teha teisiti, siis Sa kasvatad ainult viha ja kibestumist enda sees.

Rasketes olukordades on minu jaoks alati abiks üks Hiina vanasõna, mis aitab panna asjad õigesse perspektiivi. „Kes süüdistab teist, sellel on oma teekonnal veel pikk tee minna. Kes süüdistab ennast, see on poolel teel. Kes ei süüdista kedagi, see on kohale jõudnud.“ Kui Sa suudad leppida ja aktsepteerida, mida elu Sinu teele toob, siis Sa oledki kohal. Ei ela minevikus ega oota kärsitult tulevikku. Vaid oled siin ja praegu. Vahel kõrgel laineharjal, vahel lainepõhjas, vahel lihtsalt tasasel veel. Aga hoia meeles – alati tuleb uus laine, mis tõstab Su taas kõrgele!

Source: Kersti reflecting thoughts