Kiindumusteooria, vol 2 – kuidas muuta tekkinud kiindumusstiili?

Jätkates arutelu kiindumusteooria lainetel. Bowlby järelduste kohaselt on meie emotsioonid ja kontakt lähedastega kõige tähtsamad ja kesksemad, mõjutades seeläbi meie olekut ja käitumist. Selle teooria järgi tähendab inimeseks olemine teise inimese vajamist ja seda just romantilises mõttes, kuna ükskõik kui lähedane on sõber, siis ei suuda ta pakkuda sellist hoolimist, pühendumust ja turvatunnet kui armastajad.

Siinkohal lähevad minu uskumused vastuollu selle teooriaga, kuna ma usun, et ka üksinda on võimalik õnnelik olla, kuigi tõepoolest, partneri olemasolu korral on see kordades lihtsam. Selle teooriaga tutvumine muutis aga mõneti minu arusaamist, miks nii paljudel on raske lähtuda armastuse tekkel iseendast ehk siis enese armastamisest ja väärtustamisest. Enamus meie alateadvuses pärinevaid blokeeringuid ja negatiivseid mõttemustreid pärinevad meie lapsepõlvest. Meie esimesed kiindumussuhted ja nendega seotud isikute suhtumine meisse kujundas ka meie arvamust iseendast.

Turvalise kiindumusstiiliga inimesed näevad ennast üldiselt kompetentsete ja armastusväärsetena ning teisi usaldusväärsetena. Oma suhteid näevad nad toimivatena ja on avatud õppima armastuse ja armastamise kohta. Seevastu ärevad inimesed kipuvad teisi pigem idealiseerima, kaheldes hoopis iseenda kui partneri väärtuslikkuses ja kõlbulikkuses. Seetõttu otsivad nad meeleheitlikult heakskiitu ja rahustamist, et nad tõepoolest on armastusväärsed ja et partner ei kavatse neid maha jätta. Vältivad inimesed aga näevad ennast armastusväärsetena. Vähemalt mõistusega, sest iga kahtlus endas surutakse lihtsalt maha. Teisi näevad nad negatiivses valguses, pidades neid ebausaldusväärseteks. Iseennast näevad nad pigem emotsionaalselt kaugete ja tundetutena.

Peale kiindumusteooria erinevate kiindumusstiilidega tutvumist jõudsin arusaamisele, et kõige lihtsam on iseendast lähtuvat armastuse teooriat võimalik omaks võtta just nendel, kellele on lapsepõlve pagasiga kaasa antud turvaline kiindumusstiil. Kõige käepärasem näide oleksin mina ise, kuna üks minu esimesi ja kõige mõjuvam kiindumusside oli kindlasti väga turvaline, kuid mõnevõrra lisandus sellele ka minu teise vanema segu ärevast ja vältivast stiilist, mis keerulisemates olukordades võib siiani „välja lüüa“.

Oskus leida emotsionaalne tasakaal on üks peamisi õppetunde, mille me saame kaasa lapsepõlvest, oma esmastelt kiindumusisikutelt. Läbi positiivse esmase lähisuhte saadakse kaasa nn kasutusjuhend, kuidas säilitada emotsionaalset tasakaalu ja kuidas luua turvalisi sidemeid teise inimesega.

Kõigile pole seda kahjuks kaasa antud. Aga hea uudis on see, et kiindumusstiilid on küll üldiselt püsivad, kuid siiski mitte muutmatud. Hilisemate elukogemuste käigus, peamiselt just läbi armastussuhete, on võimalik õppida oma emotsioonidega uutmoodi ja tõhusamalt toime tulema. Siinkohal saan jällegi lähtuda isiklikust näitest, kuna läbi hilisemate kogemuste olen õppinud toime tulema kaasaantud ärev-vältiva stiili mõjutustega. Samuti on aidanud kaasa nende stiilide mõjutustega teadlik tegelemine ehk siis teadlikult uute närviühenduste rajamine. Meie aju on tegelikult hämmastavalt plastiline ning meil on võimalik luua uusi närviradasid, mis muudavad meie emotsioonide tajumist ja nende edastamist meie partneritele ning samuti kohandavad meie ootusi selle kohta, kuidas nemad meile võiksid vastata.

Üks võimalus uute närviteede loomiseks on lihtsalt takistada oma tavapärast käitumist. Kusjuures teaduslikult on tõestatud (California Berkeley ülikooli neuroteaduse professori Walter Freemani poolt teostatud uuringuga), et kogu inimelu jooksul on kaks peamist sündmust, mis loovad loomulikul teel massiivset närvirakkude ümberorganiseerumist: üks on armumine ja sideme loomine partneriga ning teine on lapsevanemaks saamine. Olen kindel, et kõik lapsevanemad on siinkohal nõus, kuidas esimesed beebi eest hoolitsemise kuud mõjutavad meie nägemust ja suhtumist kõigesse ümbritsevasse ning samuti iseendasse ja oma partnerisse. „Süüdi“ on selles meie aju poolt toodetav hormoon oksütotsiin, mis toimib meie ajus virgatsainena ning just see hormoon aitab meil partnerlussuhetes luua lähedust ja usaldust, samuti vastutab see hormoon emaliku hoolivustunde eest, kontrollib meie sõltuvuskäitumist, mälu ja õppimisvõimet ning veel muudki. Sellepärast kutsutaksegi seda tavakeeles armuhormooniks, õnnehormooniks ja ka emadushormooniks.

On olukordi, kus aju kohandub väga kiiresti uute oludega. Näiteks kui meist hoolitakse või meie kellestki väga hoolime, siis kujundavad uued ühendused meid ise ümber. Ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis on ka teadlikult võimalik tegeleda uute närviradade loomisega. Uued närviühendused, uued emotsioonid, uued arusaamad pakuvad meile uutmoodi tunnetust iseenda ja ka kõige ümbritseva kohta.

Allikas: Kersti mõlgutab mõtteid