Kas kuulata mõistuse häält või järgneda südame kutsele?

Kummaline, kuidas me olulistel hetkedel hakkame kahtlema iseendas ega julge usaldada enam enda vaistu, mis justkui juhiks meid õigele teele. Just siis, kui tahaks usaldada oma kõhutunnet, hakkab kuskil kuklas ümisema see tüütu ratsionaalne pinin, varjutatud hirmu ja ärevuse tumeda looriga, et äkki see ikka pole sisetunne. Äkki see on hoopis soovmõtlemine. Äkki me ei tohiks olla nii või mõelda naa või teha kolmandat moodi. Hirm teha valesid valikuid varjutab meie intuitiivset mõtlemist ning juhtimise võtab üle realistlik (pigem pessimistlik) mõistuse hääl, mis püüab juba eos summutada igasugused riskid ja hulljulgused ning hoida meid pehmes turvalises kookonis ehk teisisõnu – mugavustsoonis.

Kahtluste tuultes püüame siis leida oma mõtetele kinnitust väljastpoolt. Ehk keegi ikka oskab öelda, kuidas oleks õige. Aga mis siis, kui teiste arvamus ei lähe kokku meie intuitiivsete valikutega? Teisedki lähenevad ju nõu andmisel enamasti ratsionaalsest mõtlemisest. Nemad ei näe meie sisse. Nemad ei tea, mida meie Hing tegelikult ihkab. Olgu selleks otsustushetk, kas jääda suhtesse või mitte, kas vahetada elukutset ja proovida midagi muud peale selgeks õpitud eriala, kas võtta vastu väljakutsed välismaal töötades/õppides või jääda kodumaale juba tuttavasse keskkonda või hoopis midagi muud. Ilmselgelt ei saa me elada oma elu teiste soovide ja nõuannete järgi, vaid peaksime otsused langetama siiski iseendast lähtuvalt.

Inimestena oleme midagi palju enamat, kui ainult keha. Meie olemuse moodustab maagiline kolmik – body, mind & soul ehk keha, meel ja hing. Kõik nad on meile juhiks meie teekonnal. Kolm juhtivat „I“-d.

Keha juhib meid instinktidega.

Meel intellektiga.

Hing intuitsiooniga.

Ja just nende kolme juhi abil peaksime suutma leida ISE selle õige tee enda jaoks.

Keha juhib meid juba sünnist saadik. Osad instinktid on meile emapiimaga kaasa antud, teised aga kujunevad arengu käigus. Instinktid tagavad, et me hingaksime, sööksime, jooksime, oskaksime ellu jääda ja jätkaksime sugu. Kuid instinktid on meie kõige primitiivsem sisemine juht.

Peale loomalike instinktide on meile antud ka intellektuaalsus. Võimas sisemine juht, mis on aidanud meie ühiskonnal areneda selle tasemeni, kuhu ta on tänaseks päevaks jõudnud. See on toonud meile nii tööstusrevolutsiooni kui ka IT revolutsiooni. Aga intellektuaalsus on pigem ratsionaalne ja praktiline, lähtub teadusest ja kuulab mõistust, mitte südant. Paraku on aja jooksul juhtunud, et me oleme lasknud mõistusel saada meie ülimaks juhiks. Tänapäeva ühiskonnas tunnustatakse realistlikku lähenemist ja teaduslikke vaatepunkte. Kõik peab olema tõendatud ja üheselt arusaadav. Seeläbi oleme aga kaotanud ühenduse oma kõige väekama sisemise juhi – intuitsiooniga.

Iidsete tarkuste järgi on meie tõeline mõistus mitte aju, mis loob oma seosed ainult kogemuste põhjal, vaid just intuitsioon, mis on sillaks meie Kõrgema Minani. Intuitsioon on kolmest juhtivast „I“-st kõige tugevam ja võimsam. Oled Sa kunagi mõelnud sõna “intuitsioon” otsesele tähendusele? Inglise keeles on see intuition ja tähendus ongi peidetud selle sõna sisse ehk in-tuiton. In näitab sissepoole suunatud või seestpoolt tulevat ja tuiton tähendab õpetust. Intuitsioon näitab teed meie enda sisemise teadmise põhjal, mitte teistelt laenatud õpetuste järgi. Ta on kootud meie hingekangasse ja teab, kuhu ja kuidas me siin elus peame edasi liikuma. Ta teab ka seda, kui vahel on elus vaja teha kannapööre ja võtta sammud täiesti uues suunas. Iseasi, kas me märkame ja kuuleme teda ning kas me üldse julgeme teda kuulda võtta. On kahetsusväärne, et tihti me otsustame kuulata pigem oma ratsionaalset mõistuse häält, kui oma „kuuendat meelt“. Olen ka ise varem lükanud selle kõige esimese mõtte või aimduse kuskile tagataskusse ja püüdnud olukordadele läheneda ratsionaalselt. Ja kui tihti ma olen hiljem selle mõtte kahetsusega sealt taskust uuesti välja võtnud ja talle otsa vaadanud, et miks ma teda küll kohe ei kuulanud.

Sageli me laseme ümbritseval müral ja teiste inimeste arvamusel mõjutada meie enda mõtlemist. Mitte teadlikult, vaid alateadlikult, nii et me ei pruugi seda ise tähelegi panna. Aga kui tihti võtad Sina aega, et kuulata, mida Sinu sisetunne Sulle päriselt öeda tahab? Kuhu ta Sind tegelikult juhtida tahab?

Selleks, et õppida kuulama enda intuitsiooni, tuleb õppida summutama välist müra. Samuti tuleb õppida välja lülitama hirmu, sest tugevad emotsioonid ei lase meil tajuda oma sisetunnet. Ennekõike tuleb aga kuulata oma keha, sest intuitsioon on nagu tantsiv hing – ta annab meile läbi keha märku, kui ta meile midagi öelda tahab. Vahel ta tuleb sooja jutina kõhust jõnksti üles. Vahel ta tekitab meile tibutagi ja tõstab ihukarvad turri või kulgeb värinana mööda selgroogu alla. Vahel paneb lihtsalt südame kiiremini kappama või võtab kergelt hingetuks. Kuidas kellelgi. Õpi märkama, millal ta Sinuga räägib. Ja kuula teda!

Nagu ütleb üks iidne indiaani vanasõna: „Kuula tuult, ta jutustab. Kuula vaikust, ta räägib. Kuula oma südant, ta teab.“

Allikas: Kersti mõlgutab mõtteid